Ühepäeva kirjandusfestival „Elusamus“ Pilistveres 19. juulil 2025. aastal.
Miks?
2025. aastal tähistame eesti raamatu aastat, sest möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu avaldamisest.
Pilistvere on eesti kultuuri- ja usundioos oluline koht, seepärast on ta kirjandusfestivali korraldamiseks üks äraütlemata õige koht.
Muinasajal asus siin Nurmekunna maakond. Kirik on siin asunud juba 13. sajandi teisest poolest alates ja rahvapärimus pajatab, et ehitatud on see muistsele hiiekohale. Pilistvere asula ja kirik saidki samanimelise kirikukihelkonna keskusteks 13. sajandil.
21. jaanuarist kuni 18. veebruarini 1687. aastal toimus Pilistveres piiblikonverents, kus oli peateemaks vana või uus kirjaviis: kas põhjaeesti murre või lõunaeesti murre. Kohal oli Eesti-, Saare- ja Liivimaalt 11 saadikut eesotsas kindralsuperintendent Johann Fischeriga. Seda konverentsi peetakse esimeseks Eestimaa pinnal toimunud eesti keele konverentsiks. Peale kahe üliõpilase olid teised kõik vaimulikud. Osalesid ka Pilistvere kirikuõpetajad Cristian Pankov ja abiõpetaja Johann Daniel von Berthold. Eesti Rahvusarhiivis on säilinud ka kohtumisel toimetatud nn Pilistvere käsikiri, kus on käsitletud Uue Testamendi tõlget.
Õpetaja Berthold tegi kaastööd Johan Hornungi „Ma Kele Koddu ning Kirgo Ramatule“ ja aitas koostada eesti keele sõnaraamatut. 1685. aastal rajas õpetaja Berthold Pilistverre esimese kooli ja hakkas seda ka ise pidama, võttes kasutusele uue, Forseliuse lugema õpetamise meetodi.
Pilistveresse asutati raamatukogu 1879. aastal, olles vanuselt Viljandimaa teine raamatukogu.
Aastail 1907-1910 tegutses Kõo mõisa ülemvalitsejana poliitik ja põllumajandusõpetaja Jaan Raamot, kelle juhtimisel hakati asutama seltse – näiteks asutati 1908. aastal Pilistvere Põllumeeste Selts.
Pilistvere ja Võhmat kutsuti enne Teist maailmasõda Eesti Taaniks, sest tänu raudtee valmimisele 1900. aastal Võhmas ja aktiivsele seltside asutamisele said hoo sisse majandus ja kultuur.
Kahjuks järgnes sellele kuldajastule suur lõpp, kui nõukogude võim okupeeris Eesti ja 1941. aasta küüditamisega saadeti ettevõtlikumad inimesed Siberisse. Teine maailmasõda tõi kaasa palju sõjapurustusi ja inimkaotusi.
Nõukogude võimu ajal ei olnud kirikus käimine soositud ning kirik kui inimese elukäigu üks oluline verstapost (ristimine, leer, laulatus, kiriklik matus) hakkas järjest kaotama olulisust. Nii hakkas kaduma ka Pilistvere asula kui kirikukihelkonna keskuse tähtsus.
Uus hingamine saabus Pilistverre 1983. aastal, kui siia saadeti kirikuõpetajaks Vello Salum. Ta oli erudiidi, teoloogi ja luuletaja Uku Masingu õpilane ja pidas oluliseks Uku Masingu poolt välja öeldud elufilosoofiat, milleks on „elusamus“. Ta on kirjutanud „Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk -sihiks – ehk elu mõtteks – võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mistahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises.“
Vello alustas Pilistveres kiriku torni ja pastoraadi renoveerimistöid, tegi maaparandust, rajades uhke järve ja puhkeala. Tornikiiver taastati 1991. aastal ja pastoraati sai Vello Salum esimesena toa 1998. aastal, et valvata kohapeal ehitustöid.
Juba Ambla ja Järva-Madise kirikuõpetajana töötamise ajal koondus tema ümber teisitimõtlejaid, dissidente ja veidrikest kunstnikke, kelle suhted punavõimuga olid keerulised. Vello pakkus neile hingamisruumi ja mõttevabadust.
1981. aastal oli ta kirjutanud loengu „Kirik ja rahvus“, mida levitati käest-kätte, avaldati see välis-Eestis, kus ta kritiseeris nõukogude võimu. Karistus ei jäänud tulemata- KGB saatis ta psühhoneuroloogiahaiglasse ja Pilistveresse kirikuõpetajaks saatmine oli mõeldud tegelikult asumisele saatmisena.
1987. aastal oli Vello Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutajate seas ja 1988. aastal asutati Pilistveres esimene mittekommunistlik partei- Eesti Rahvuslik Sõltumatu Partei. 1988. aastal pandi ka alus Pilistvere kommunismiohvrite kivikangrule.
Pilistvere oli kujunenud Vello Salumi eestvedamisel jälle kohaks, kus valitses elusamus ja vaimsus.
Kirikuõpetajana teenis Vello 2003. aastani, mil andis üle Hermann Kalmusele, kes tegi palju tööd noortega.
Raamatuaastal on hea meenutada kirjanikke, kes on Pilistverega seotud- lastekirjanik Reinhold Kamsen, luuletaja ja kunstnik Peeter Sink on sündinud Soomeveres, kirjanikud Aimeé ja Vladimir Beekman on suvitanud Pilistveres.
Eesti raamatu aastal toimuv kirjandusfestival Elusamus on väärikas võimalus tänu avaldada Pilistvere legendaarsele kirikuõpetajale Vello Salumile ja teistele siin tegutsenud suurmeestele. Seda enam, et Pilistveres 338 aastat tagasi toimunud Piiblikonverents on esimene Eestis toimunud keelekonverents, mis tänaseks eesti raamatu viiesaja aastase ajaloo kujunemisel on olnud oluline eesti keele arengu mäkketõusu teemärk sellel pikal teekonnal.
Kutsume esinema eesti kirjanikke/luuletajaid, kelle looming on tugevalt mõjutanud eesti kirjanduse kujunemislugu ja on lugejaid suunanud elusamus´emat – intensiivsemat, teadlikumat ning kvaliteetsemat elu otsima.
Samuti väärtustame ka kirikuõpetajate suurt panust eesti kirjakeele kujunemisel ning eesti rahva harimisel, kutsudes esinema asjatundjaid selles valdkonnas.
Sihtrühm
Kõik kirjandus- ja kultuurihuvilised.